Valmistume heategevusloteriiks

Kirjutame muinasjutte

HARILIK PLIIATS

Elas kord pinalis harilik pliiats. Ta oli väga harilik pliiats, nimigi oli tal Harilik. Selles pinalis oli ta olnud juba väga pikka aega. Kuid Harilik oli nüriks jäänud. Tal oli plaan minna teritaja juurde ja lasta ennast ära teritada. Kuid see plaan polnud lihtsate killast. Teritaja asus teises pinali ääres ja teekond sinna oli pikk ja ohtlik. Harilik pliiats otsustas ette võtta reisi teisele poole pinali serva. Pliiats võttis kaasa natuke toitu ja asus teele. Esimesed sammud seadis ta Kustukummimaa poole. Juba kaugelt oli näha suuri ja väikeseid pakse kustukumme. Nüüd pidi harilik pliiats kiirustama, sest kustukummid olid parasjagu pahuras tujus. Ja kui ta nende teele ette oleks jäänud, oleksid kustukummid teda rünnanud ja ta ära kustutanud. Juba oli näha,  kuidas nad teda jälitama hakkasid. Harilik jooksis kõigest väest ja peitis ennast lähima puu taha. Kui harilik rahunes, uuris ta seda puud, mille taha ta peitu oli läinud. Selgus, et see polnudki puu vaid pruun värvipliiats. Nüüd oli pliiats jõudnud Värvipliiatsite metsa. Siis arvas ta, et oleks paras aeg lõunatada. Värvipliiatsid olid täna heas tujus ja Harilik jagas lahkesti kaasa võetud toidupoolist. Nii sai ta omale palju uusi ja huvitavaid värvilisi sõpru.
Kuid selleks, et edasi pääseda tuli harilikul läbida kontrollpunkt, kus tegutses joonlaud, kellel oli tavaks kõik üle mõõta. Sellest ei pääsenud ka Harilik. Joonlaud mõõtis ta üle ja pani kõik andmed kirja. Rohkem sekeldusi meie rännumehel ei tulnud. Ta sai rahulikult minna teritaja juurde ja aja kinni panna. Kui tuli tema kord, teritati ta ära. Harilik oli väga õnnelik! Siis võttis inimene Hariliku pinalist välja ja kirjutas temaga tükk aega. Ja kui harilik pliiats veel surnud pole, elab ta tänapäevani õnnelikult koos oma kaaslastega suures pinalis.

Kaaro Saatmäe

IMELISED ABILISED

Elasid kord kolm pinalit, igaühes neis oli kaksteist imelist pliiatsit. Igal õhtul tulid pliiatsid pinalist välja ja joonistasid paberile ühe suure ja kauni pildi. Kuna väikesel Maril oli raske õppida, siis pinali elanikud tahtsid teda väga aidata. Kustukumm otsustas alati, mida peaks joonistama. Tema kontrollis ka, et pilt oleks täiuslik. Harilik pliiats tegi kontuurid ja värvipliiatsid värvisid numbreid, tähti ja mitmesuguseid kujundeid. Peagi hakkas Maril koolis paremini minema. Tänutäheks pani ta igal õhtul lauale kommi, et oma imelisi sõpru tänada.

Renee Koljo